Kakskümmendkuus

No näed siis.
Inimsuhted on ühed keerulised asjad. Tohutult.
Mul oli üks ääretult ilus reede. Olgugi, et ettevalmistus koolitundideks oli poolik, sujus kõik piisavalt kaunites toonides. Üle pika aja oli klass terve päeva kõikides tundides koos. Milline ühtehoidmine, õpetajad olid tunni lõpuks ilmselt nii vaimselt kui ka füüsiliselt totaalselt läbi. Ega see ligi 40 pealine klass naljaasi ole. Loodan, et nad meile meie reedesed hullused andestavad... Nii soe ja hea on istuda nende inimestega koos kooli kohvikus ja rääkida ja naerda.
Järgmine aasta on seda naeru natukene vähem. Mis küll saab meie klassist peale suurt kärpimist? Nukker on mõelda, et aastapärast on elukene päris teistsugune. Eriti veel nüüd, kui ma pole isegi kindel mida ma teha tahan või kuhu minna. Kuhu ma üldse sisse saan ja millised võimalused tekivad.

//Inimesed muutuvad. Sina oled ka muutunud. Vaat et ei tundnud sind äragi. Võõraks oled jäänud, mu sõber armas.//

"Lapsed, miks te used to (loe: juustu) ei armasta?"

"Kuule, helistame loomaarstile. Ta on ikka täitsa mõtetu kass."

"Lähme tolmuimejaga lund koristama!"

Liiga palju on teha, liiga vähe on aega.
Kallis saatus, palun, seekord kõnnime seda rada pidi
nagu mina tahan.
Annan kõik enda poolt ja näen vaeva.
Palun, kullake, ära ole mu vastu paha!


Kevadet, päikest, soojust, armastust!