Nädalavahetus täis virtuaalsust, natuke kultuurielamust, emasid, pisikesi lapsi, kohvikuid ja rohelist teed, natuke külma ja väheke päikest, piisavalt armastust ja kordasaatmisi, küllaldaselt õnenstumist ja rõõmu tehtud asjade üle.
Tundub, et keegi saab vaikselt eluga jälle õige raja peale.
Kui ainult see kõik ka edaspidi nii läheks. Mis siis, et igikestvat õnne pole olemas.
Ma armastasin laupäevast ärkamist ja pühapäevast ärkamist. Ma armastasin laupäeva õhtul neid luuletusi ja seda tuult. Roheline tee oli maailma parim ravi jõleduse ja külmuse vastu. Need säravad armsad silmad ja need armunud toredad noored inimesed. Olgu nende teekond ühine. Armas koer. Piinlikusteta sisenemine kohvikusse, isemajandavmina, isehakkamasaavmina.
Taaskord veetsin paar mõnusat tundi kohvikus istudes ja erialaga tegeledes. Seekord olin Saiakangi Kehrwiederis ningi hiljem Reval Cafe's Sõpruse kino kõrval. Kummalisel kombel on sellistes kohtades efektiivsem kirjutada. Edeneb rohkem või kuidagi nii.
Ja kui ma seal Reval Cafe's istusin, siis nägin punase mantli, valge salli, mustede suurte päikseprillidega naisterahvast, nägin kohviku ees olevate laudade taga istuvaid daame kohvi joomas, peeneid sigarette suitsetamas ning elavalt vestlemas, nägin rokkivaid keskealisi (palun, ma tahan ka 60'neselt nii šeff olla), nägin ilusaid hingi.
1 kommentaar:
London skies..
See lugu on täis nostalgiat! Mina hõljumas Londoni kohal pilvedes, kõrvas Jamie, Jamie ja ainult Jamie ja siis lennujaam ja palju erinevaid inimesi ning kohvi ja hommikud ja jooksvad inimesed oma ajalehtedega ja.. ja.. ja.. oh.
Postita kommentaar