Suure põrisemisemootoriga kärbes

Üks maas, viis veel ees.
Saavutin järjekordse võidu hirmude üle.
Solfedžo eksam kujunes suisa üheksa tunniseks. Ootad seda hetke, kui saad sinna klassi astuda, võtta endale pilet, istuda, kirjutada, oodata. Peatselt hüppad lai naeratus näol püsti ja tõmbad veel kolm piletit. Kui väljas olles veel mõtlesin, et võtan von ülevalt neljanda, siis kohal olles käis kõik kähku. Istusin ega vaadanud veel, kui palju õnne mul ülejäänud piletitega oli. Aga õnne oli piisavalt. Õnne oli ka kuhjaga, kui jälle klassist välja astusin. Sibar langes sibara järgi väsinud silmadest mööda õhetavaid põski alla. Sibarad möödusid õnnelikust naeratusest.

//Õnn ei tule, nagu oodand ma ja lootnud, üle öö:
ta on aastate hool ja valude töö.//

Oli maailm ja oli päev. Oli Merilin, jäätis, päike ja sinihelerohelised toolid. Telgid, Bob Dylan, YFU, hulganisti rõõmsaid nägusid.
Oli varajane hommik ja turg, häälekad mammid ja muhedad papid. Õunad, redised, maasikataimed, basiilik.
Oli igavus ja nägemus, sõber, jäätis ja sinihelerohelised toolid. Jutt, telliskivi, raamatud, piletid. Üks vana tuttav.

// Tantsusammul ei või rutata vastu talle veel -
ristikäsi tahan astu kui kirikuteel.//

On Erkki-Sven Tüür ja Illusion, veel on Arvo Pärt ja Aliinale.
On pelmeenid ja rabarberikook, piim, õun.
On hall, aga hea. On kurb, aga hea.

// Ei ma hõiska ta poole kiiduhümnides häis,
selleks süda mul alles liig pisaraid täis.//

Tuleb homne ja eksam ja väheke närvi.
Tuleb kallistus ja sõber ja jutt.
Tuleb suvi ja folk ja rutt.

//Las ma põlvitan nuttes, suur õnn, sinu ees:
võta aset valust puhastet südame sees!//

Kui lõppeb ükskord see jama, siis ära sõidan ma siit. Lähen sinna,sinna ja siis natukeseks sinna. Kaasa võtan raamatud, paberit ja pliiatsid. Muusikat, palju.

//Kuid mu õnn, mu ainus, kuis hoian ma sind,
et ei pageks sa jälle kui hirmunud lind?//

Täna läks uni päris varakult. Enne seitset juba. Läks, võttis jalad selga ja läks. Jäid mõtted, toredad ja rõõmsad mõtted. Päikest oli natukene. Öösel oli vihma. Oli müristamist ja natukene naljakat unenägu. Varajased hommikutunnid astusid rahulikult. Jõudsin kõike teha. Selle arvelt on aga päev läinud kiiremini.

//Ah mu õnn, minu ainus! üks soov põleb suus:
jäta mulle mu kaaslane - igatsus!//

Sa otsid midagi. Üht muusikapala nimelt. Kuuled seda kuskil. Mingis kohas ja seal kohas toimub mingi tegevus, mis sulle meelde jääb. Inimesed kes selle mingi tegevusega seotud on. Mõni sõber või võhivõõras. Igatahes ta on ilus inimene. Ja see tegevus, oletame et see on mõni näitemäng, stseen, mis rabab sind peast ja kõhust ja kõikvõimalikest kohtadest. Sa oled oimetu. Või raamat, mida sa lugedis kuskil kohvikus, rannas, pargis. Kas või film, mida sa võid piisavalt mitu korda vaadata, et see tekst jääb sulle meelde pikaks ajak. Ja siis seal on see lugu. See muusikapala. Tuleb ta siis kellegi teise muusikamasinast või raadiost või näitemängus kasutatakse, filmis... Sa oled pöördes, sellel meloodial on sinujaoks palju tähtsaid(vähemtähtsaid), häida ja unustamatuid emotioone. No ja kui sa seda kuskil juhuslikult... Seesmine kõdisemine seda lugu kuulata ja kuulata. Ei leia, ei leia. See vajub unustustesse.
Aga kui sa selle leiad.
Mina leidsin oma "selle" loo. Tantsib klaveril - Rein Rannap.

Päikest!

//Marie Under. Õnne ootel//