Algus on alati raske, aga esimene toiduteemaline sissekanne on teie ees. Ja kes teab, võibolla ka viimane, sest kahjuks pole mul padevust ei blogimisel ega ka fantastiliste-eriliste roogade kokkamisel. Vahel harva ning siis enamasti koogid-küpsetised.
Kuna tegemist on esimese toiduteemalise sissekandega, siis puudub ka valminud maiuse pilt. Minu vabandus: olin liiga agar koogi söömise-jagamisega ning pildile oleks jäänud natuke liiga vähe kooki ning teiseks polnud ka pildistamisaparaati käepärast. Edaspidi, luban, pildid ka:)
Niisiis.
Ploomi-mustsõstra kiirkook
Vajalik:
Tartu Mill Kiirpirukas*
8 ploomi
peotäis mustsõstraid
suhkur, kaneel,
riivitud šokolaad.
***
Segada kiirpiruka pulber umbes 200-300 ml vee ( pakendil soovituslik 160, kuid minul ta nii vähese veega ära ei sogunenud) ja 70 ml toiduõliga ühtlaseks massiks. Jätta valminud segu veidikeseks seisma ja võtta ette ploomid. Lõigata ploomid pooleks, eemaldada kivid ning lõigata poolikutest veel omakorda õhemad viilud. Kui kasutada külmutatud mustsõstraid, siis tuleks need külmikust nüüd välja tõsta, et need piisavalt sulada jõuaks. Ploomidega edasi... Tükikesed panna kaussi, riputada peale maitse järgi suhkrut ( 8 ploomi peale läks 1,5 tl) ja kaneeli ( umbes 0,5 tl). Jätta paariks minutiks maitsestuma.
Valada kiirpiruka taigen küpsetuspaberiga kaetud küpsetusvormi( kasutasin u. 30x20 cm suurust 5 cm kõrguste äärtega mitte lahti käivat vormi). Peale laduda vaheldumis ploome ning mustsõstraid. Mustsõstardega soovitan mitte liialdada,võib ploomi maheda maitse alla suruda.
Küpsetada 200 kraadi juures umbes 20 minutit, kuni kook on võtnud kauni helekollase tooni ning habatiku külge enam tainast ei kleepu.
Lõigata jahtunult.
Nautimust!
Huh!
Saigi esimene kirja. Tore! :)
Ning kuna ma juba õhinasse läksin mõtlen oma üsna äsja olnud sünnipäeva koogi kah peatselt üles riputada.
Parimaga,
Preili M!
*Nimetati neid vist koogipulbriteks? Igatahes pulber+vesi+õli=koogi tainas, seega edaspidi kasutan selliste toodete puhul sõnu nagu muffinipulber,koogipulber jne.
reede, 19. august 2011
reede, 5. august 2011
Me saame natuke vanemaks.
Üle pika aja pole olnud sellist päeva. Õigemini, selliseid päevi vist pole kunagi olnud.
Päev, kus kõik on tasakaalus. Piisavalt viha, pettumusi, armastust, nalja, naeru.
Naer, rõõm, vein, sushi, kook, "The Birds"*,imeline äsja valmis saanud rõdu, päike ja perekond.
Head!
M.
*Alfred Hitchcock "The Birds"
Üle pika aja pole olnud sellist päeva. Õigemini, selliseid päevi vist pole kunagi olnud.
Päev, kus kõik on tasakaalus. Piisavalt viha, pettumusi, armastust, nalja, naeru.
Naer, rõõm, vein, sushi, kook, "The Birds"*,imeline äsja valmis saanud rõdu, päike ja perekond.
Head!
M.
*Alfred Hitchcock "The Birds"
teisipäev, 19. aprill 2011
Oh kaunis aeg
Päike on palju kauem väljas ja valgustab meie tegemisi-toimetusi. Seetõttu tundub, et aega on meeletult. Tegelikult aga peaks see tore tüdruk lobisemise ja valguse nautimise asemel hoopis ajaloost rõõmu tundma ning õppima maiade,asteekide ja veel linnade ja kultuuride ja ameerika vallutamise kohta.
Veel peaks see tüdruk mõtlema, et kuidas ta saaks muuta riidekapi seinad elastsemaks, kuna paksud talvekampsunid võiksid järgnevad 5 (vähemalt) kuud püsida kapi tagumistes osades. Kurb tõsiasi on lihtsalt see, et riideid on liiga palju tekkinud ja enamjaolt olid talve jooksul kõik soojad kampsunid kapist väljas ning ruumi just kui oli.
Siiski fakt, et paksud kampsunid ja villased sokid võib nüüd mõkes ajaks unustada on meeli ülendavalt hea. Õhukese kevadmantli kandmine on lausa lust! Ja saab varbakesd pista talvesaapa asemel ilusasse kingakesse.
On olnud üsna armas ja lendav aeg. Õppeaasta oli pikk, kuid möödus kiirelt. Valutult ta ehk ei möödunud. Mõningaid üleelamisi ikka juhtus, kuid need tibatillukesed äpardused/juhtumused/tuleproovid/õnnetused (või kuidas neid ka veel nimetada saab) olid pigem ikka õpetlikud ja lõppudelõpuks positiivse järelkõlaga.
On olnud ka paljude uute tutvuste aeg. Huvitavaid projekte ja ettevõtmisi. Mõningad neist veel alles ees.
Ees on üks lühikesena tunduv, kuid siiski mägede taga (veel ligi nädala kaugusel) olev särtsakalt rõõmus mai. Veel ootab mind üks huvitav ja vaimustav reis ning hulganisti kontrolltöid. Arvan, et see on just parim (ilmselt ka rutiinseim) viis viimase kevadkuu veetmiseks.
Ma olen õnnelik, et inimesed on head ja mõistvad
ja et neil on ka väikesed vead.
Vead mida armastada ja vihata
ja kevadel kollased kingad,
mida ihata.
Päikest!
Veel peaks see tüdruk mõtlema, et kuidas ta saaks muuta riidekapi seinad elastsemaks, kuna paksud talvekampsunid võiksid järgnevad 5 (vähemalt) kuud püsida kapi tagumistes osades. Kurb tõsiasi on lihtsalt see, et riideid on liiga palju tekkinud ja enamjaolt olid talve jooksul kõik soojad kampsunid kapist väljas ning ruumi just kui oli.
Siiski fakt, et paksud kampsunid ja villased sokid võib nüüd mõkes ajaks unustada on meeli ülendavalt hea. Õhukese kevadmantli kandmine on lausa lust! Ja saab varbakesd pista talvesaapa asemel ilusasse kingakesse.
On olnud üsna armas ja lendav aeg. Õppeaasta oli pikk, kuid möödus kiirelt. Valutult ta ehk ei möödunud. Mõningaid üleelamisi ikka juhtus, kuid need tibatillukesed äpardused/juhtumused/tuleproovid/õnnetused (või kuidas neid ka veel nimetada saab) olid pigem ikka õpetlikud ja lõppudelõpuks positiivse järelkõlaga.
On olnud ka paljude uute tutvuste aeg. Huvitavaid projekte ja ettevõtmisi. Mõningad neist veel alles ees.
Ees on üks lühikesena tunduv, kuid siiski mägede taga (veel ligi nädala kaugusel) olev särtsakalt rõõmus mai. Veel ootab mind üks huvitav ja vaimustav reis ning hulganisti kontrolltöid. Arvan, et see on just parim (ilmselt ka rutiinseim) viis viimase kevadkuu veetmiseks.
Ma olen õnnelik, et inimesed on head ja mõistvad
ja et neil on ka väikesed vead.
Vead mida armastada ja vihata
ja kevadel kollased kingad,
mida ihata.
Päikest!
teisipäev, 22. märts 2011
Sõbrad, kevad on käest. Tõesti, on!
Sest nüüd ma tean, et igapäev võime kokku kuuluda!
Teil on mulle käsi, mulle käsi. Ja minul teile ka!
Milline imeline tunne valdas ming hetk tagasi. Istun oma toas, rõdu ukse ees, loen Maag'i. Päike paistab nii soojalt. Taevas on kevadiselt sinine. See on fantastiline!
Ja ma tean, et kõik läheb veel suurepäraselt!
Armastust Teile, kullakesed!
Kõrv: Mari Pokinen "Sõpradele"
Ta on kuldsete mõtete looja!
Teil on mulle käsi, mulle käsi. Ja minul teile ka!
Milline imeline tunne valdas ming hetk tagasi. Istun oma toas, rõdu ukse ees, loen Maag'i. Päike paistab nii soojalt. Taevas on kevadiselt sinine. See on fantastiline!
Ja ma tean, et kõik läheb veel suurepäraselt!
Armastust Teile, kullakesed!
Kõrv: Mari Pokinen "Sõpradele"
Ta on kuldsete mõtete looja!
kolmapäev, 22. september 2010
Tuleb
Roheline tee
rõõmustab mu vihmast hommikut,
mil peaks jalga tõmbama kummikud,
et korjata värsket rõõmu Su aiast,
et leida rosinaid rosinasaiast,
et armastada sügist nii nagu Sinagi.
rõõmustab mu vihmast hommikut,
mil peaks jalga tõmbama kummikud,
et korjata värsket rõõmu Su aiast,
et leida rosinaid rosinasaiast,
et armastada sügist nii nagu Sinagi.
pühapäev, 29. august 2010
kakskümmend
Fantellada, neiu ilma sündis
Kallid kuldsed kingad pandi jalga
Enne veel kui korralikult kõndis
Ühte hullumeelset tantsu algas
Veel kaks suvekuu päeva ning seejärel sukeldume järjekordsesse kooliaastasse ja võrratusse sügisesse.
See sügis tuleb teisiti. Uus kool, uued inimesed, uued õppeained. "Uus" olgu sügise põhi sõna!
Aasta vanem, aasta targem, aasta parem, aasta julgem.
Ikka on nii, et kui kirjutada tahan, siis ei tule mitte sõnakesti. Ja kui mõtted ja sõnad on, siis ei saa/ei jõua kirjutada.
Fantellada tantsides ei märka
Kuidas saata võttis tema hinge
Ennast leidis kui kord üles ärkas
Keset sünge surmatantsu ringe
Kallid kuldsed kingad pandi jalga
Enne veel kui korralikult kõndis
Ühte hullumeelset tantsu algas
Veel kaks suvekuu päeva ning seejärel sukeldume järjekordsesse kooliaastasse ja võrratusse sügisesse.
See sügis tuleb teisiti. Uus kool, uued inimesed, uued õppeained. "Uus" olgu sügise põhi sõna!
Aasta vanem, aasta targem, aasta parem, aasta julgem.
Ikka on nii, et kui kirjutada tahan, siis ei tule mitte sõnakesti. Ja kui mõtted ja sõnad on, siis ei saa/ei jõua kirjutada.
Fantellada tantsides ei märka
Kuidas saata võttis tema hinge
Ennast leidis kui kord üles ärkas
Keset sünge surmatantsu ringe
neljapäev, 5. august 2010
kakskümmendüks
Jah, iga lõpp on millegi uue algus.
Vahel ikka imestan, et mida raskem lõpp seda uskumatult ilusam algus. Vähemalt siiamaani.
Ma olen õnnelik!
Viimased 2 kuud on olnud elamuste ja emotsioonide rohked.
Mida rohkem me astusime lõpetamise suunas, seda agaramalt me hakkasime saatusekaaslastega suhtlema. Aina rohkem hakkas klass ühte hoidma, hirmus, et järgmine aasta me nii võidukalt koos enam pole. Paraku olen hetkel ainult mina see, kes lahkub. Naljakas. Ma alati kartsin, et nutan aktusel, sest paljud lähevad ära. Nüüd olen ise see, kes lahkub. Ma natuke kardan. Kardan, et peale aastat, kahte, ei tule need samad rõõmsad näod mulle niisama rõõmsalt tänaval vastu, kui nad tulid need 9 aastat. Hea kui vaevutakse suuotsast "tere" ütlema. Jah, muidugi see on kõige mustem stsenaarium. Üsna totter on nõnda mõelda, sest me ometigi olem jätkuvalt väga ühtehoidev klass. Ja tulevikus ei hakka olema Teie kool. On ikka Meie.
Eksamid. Oh milline hirm mind valdas nende ees. Ei saaks öelda, et "ah, need polnud midagi!" Natuke ikka olid krõbedad ka. Aga ma olen tulemustega rahul.
Ja ma olen rahul ka sellega, et hoolimata eksamitest oli aega ka mõne uue inimesega suhelda. Ning peale viimast eksamit võtsin eeskujuks ühe hea sõbra ja austatud härra soovituse liikuda palju erinevate inimeste seltskondades, või kuidas see nüüd oligi. Muidugi tuleb tänada veel üht head sõpra ning samuti väga austatud härrat, kes hoolimata oma halvast kellatundmisest on olnud õigetel aegadel õigetes kohtades õigete inimestega ja õiged inimesed omavahel kergelt öeldes kokku viinud.
Peale selle, et ise natuke suuremaks või vähemalt ühe paber järgi targemaks sain, hakkasin ise väikeseid tulevikulootusi koolitama. Andsin oma "jah" sõna RO Estoniale ning olin kasvatajaks lastelaagris "Elame Estonias". Milline armas kogemus.
Viljandi folk ilmselt ei vaja pikemat juttu. Öised ujumised, tantsimisestjalguvalutamapanevadkontserdid, armsad näod, toread uued, vahvad seiklused, vähe und.
Kallis Kristel!
Mul on hea meel su üle! Mul on hea meel, et sa oled mul. Ning et ma saan alati tulla Nende Juttudega sinu juurde, sest sina tead alati just Neid vastuseid.
Sõbrad, te olete võimsad!
Aitäh!
Päikest Teie suurtesse südametesse!
M.
Vahel ikka imestan, et mida raskem lõpp seda uskumatult ilusam algus. Vähemalt siiamaani.
Ma olen õnnelik!
Viimased 2 kuud on olnud elamuste ja emotsioonide rohked.
Mida rohkem me astusime lõpetamise suunas, seda agaramalt me hakkasime saatusekaaslastega suhtlema. Aina rohkem hakkas klass ühte hoidma, hirmus, et järgmine aasta me nii võidukalt koos enam pole. Paraku olen hetkel ainult mina see, kes lahkub. Naljakas. Ma alati kartsin, et nutan aktusel, sest paljud lähevad ära. Nüüd olen ise see, kes lahkub. Ma natuke kardan. Kardan, et peale aastat, kahte, ei tule need samad rõõmsad näod mulle niisama rõõmsalt tänaval vastu, kui nad tulid need 9 aastat. Hea kui vaevutakse suuotsast "tere" ütlema. Jah, muidugi see on kõige mustem stsenaarium. Üsna totter on nõnda mõelda, sest me ometigi olem jätkuvalt väga ühtehoidev klass. Ja tulevikus ei hakka olema Teie kool. On ikka Meie.
Eksamid. Oh milline hirm mind valdas nende ees. Ei saaks öelda, et "ah, need polnud midagi!" Natuke ikka olid krõbedad ka. Aga ma olen tulemustega rahul.
Ja ma olen rahul ka sellega, et hoolimata eksamitest oli aega ka mõne uue inimesega suhelda. Ning peale viimast eksamit võtsin eeskujuks ühe hea sõbra ja austatud härra soovituse liikuda palju erinevate inimeste seltskondades, või kuidas see nüüd oligi. Muidugi tuleb tänada veel üht head sõpra ning samuti väga austatud härrat, kes hoolimata oma halvast kellatundmisest on olnud õigetel aegadel õigetes kohtades õigete inimestega ja õiged inimesed omavahel kergelt öeldes kokku viinud.
Peale selle, et ise natuke suuremaks või vähemalt ühe paber järgi targemaks sain, hakkasin ise väikeseid tulevikulootusi koolitama. Andsin oma "jah" sõna RO Estoniale ning olin kasvatajaks lastelaagris "Elame Estonias". Milline armas kogemus.
Viljandi folk ilmselt ei vaja pikemat juttu. Öised ujumised, tantsimisestjalguvalutamapanevadkontserdid, armsad näod, toread uued, vahvad seiklused, vähe und.
Kallis Kristel!
Mul on hea meel su üle! Mul on hea meel, et sa oled mul. Ning et ma saan alati tulla Nende Juttudega sinu juurde, sest sina tead alati just Neid vastuseid.
Sõbrad, te olete võimsad!
Aitäh!
Päikest Teie suurtesse südametesse!
M.
Tellimine:
Postitused (Atom)