Kas Sa ei ole kunagi tundnud, et aidates teise inimese karjääri utsitada jääd ise millestki ilma? Kas Sa ei ole kunagi tundnud kadedust, kuigi olid ise kõige suurem soovitaja, aitaja lõpptulemusel? Kas Sa pole kunagi mõelnud sellele kui palju Sa inimestele meeldid ja kuidas nad Sind tegelikult võtavad?Kas Sa ei ole kunagi tundnud, et Sinu soovid ja tulevikuplaanid ning praegused tegevused kõnnivad üksteisest kaugemale? Ma mõtlen,et Sa nagu teed palju ja mõtled palju ja arvad, et see kõik aitab Sind tulevikus vot just sellelel mäele...Noh ja siis ükspäev sa mõtled, mida sa tegelikult tahad. Jah, muidugi seda võib täiesti läbimõeldudmõtlematuseks nimetada. Aga mina praegu tunnen kõike seda. Ma ei teagi mis Selle tundega peale hakata.
Ma olen õnnelik, et Ta sai peaosa. Ma olen täiesti rahul sellega, et mina, jah, mina mainisin talle katseid ja peale igat castingut ütlesin: " Sa saad peaosa! "
Muidugi Ta sai peaosa! Miks ta polekski pidanud saama? Ma ei ole kade, sest Ta laulab ja tal on jumalik/kuratlik hääl, mis köidab kõiki. Ma ei ole kade, et Ta kohtub "superstaaridega" ja paljude ilusate, põnevate noormeestega. Kadedaks ei tee ka järgnev kuulsus ja menu noorte,vanade,meeste,naiste,poiste,tüdrukute sead.
Mu kadedus seisneb minu tuleviku lootuses, soovis, ootuses.
Ma ei pea end eriti seltskonnahingeks. Ma ei pea end eriti egoistlikuks. Ma arvan end olevat üsna ebaselge mõttemaailmaga, argust on minust palju (kahjuks) , samuti võin olla kohati väga kahepalgeline ja muutliku meelega, tujukas olen ma kohe väga palju (teenager) , tahan ma ka kohutavalt palju, valiv olen ka. Ja lühidalt mu halbadest külgedest. Ilmselt on terve mu blogi, mida keegi ei loe, täis mõtetuid postitusi, kus halan enda elu ja oma iseloomu/välimuse üle.
Miks inimesed ei ütle otse välja seda, mis neil mõttes? Miks ei avaldata arvamust? Miks kuulen kellegi kolmanda käest, mida arvab mu kunagine lähedane inimene minust nüüd? Ma olen muutunud, nii kärsitu ja tujukas. Mismõttes? Oh, kullakesed, öelge otse kõike välja. Muidugi see solvab mind. Sind ka solvaks. Aga " teise tänava Peetri" käest on veidikene valusam kuulda.
Õnneks kõige selle natuke koleda ja tüütu keskel on olemas koht, kus pole nii kole. Isegi mitte vihmaga. Seal on soe ja ilus, armas ja sõbralik.
Tegevust jagub ja kui ei ole tegevust, siis on kõige parem lihtsalt olla, vahtida aknast välja või kuulata muusikat, rääkida juttu või istuda tänaval ja kuulata öist vaikust.
Sõnagi sõnatust lahkumisest.
Seekord on kuidagi eriti raske lahukda. Võibolla on see tingitud ees olevast kahetunnisest rongisõidust, mis seekord seedan üksi. Üldiselt ma jumaldan üksindust. Saab mõelda ja puhata. lahkumisel ei ole üksindus kõige parem.
Võibolla teeb seekordse lahkumise raskeks süümepiin. Süümepiin mitte millegi pärast. Ma ju läksin sinna midagi tegema, end harima ja targaks tegema, mitte magama, telekat vaatama ja sööma. Samuti ei läinud ma sinna teadmistega, et Viljandis on ka ilusaid ja toretaid noormehi, kes võiksid meelde tuletada minu üksindust.
Vahest teeb lahkumise raskeks vaid see, et minu eluarmastus ongi See Paik. Ta on mu kinnisidee. Seega on see kaugsuhe! Toimib küll üsna halvasti, aga veel pole kumbki osapool alla andnud ja ära surnud.
Minu viimane variant oleks need mõlemad kokku pandult.
Rong on alles 15 minutit sõitnud. Väljas on hämar. Möödun põllust, vanast kolhoosist, puudesalust. Möödun ajast. Hämarik ulatab peadselt käe Koidule.
Põllupeal on udu sama tihkelt, kui pisaraid minu silmil. Peadselt silmad kuivvad ja süda muutub kalgiks, halliks, uduseks. Niiviisi murrab valu ja armastus südamesse.
Aina pimeneb ja tee viib rohkem metsade vahele.
Kõikjal on rahu ja vaikus. Vagunis on vaid mõned lõbusad hääled. Minul ei ole lõbus hääl.
See raskus möödub, kui Tallinna jõuan ja lähedasi kohtan, kes hallid ja rusuvad mõtted naljaks muudavad ning unustama panevad. (Nüüd tuleb teismeliste tüüplause) NAD EI MÕISTA!
"Ma tean, kui kahju Sul sealt lahkuda on. Aga varsti lähed jälle!"
EI.
Hall taevas on veidi koomale tõmmanud. Pilvepiiri tagant silman helesinist taevast, mille läbib õrn roosa joon.
Rongis on külm ja shokolaadi isu on meeletu!
28.oktoober 18.30
"Kas ei ole elu mõnikord just nagu jõgi, mis voolab oma jäikade kallaste vahel Looduse vastuvaidlematute seaduste järgi: kindlas suunas, kindla kiirusega ja alati sama rada pidi? /.../ Ja aeg, aeg on mõnikord just nagu vesi"
Birk Rohelend
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar