kolmkümmend

Tere!
Igatsen tööd,kaamerat,ootusärevust,castinguid,vahvaid õhtuid,uusi tutvusi.
Tahan tagasi oma vana vormi.
Tahan, et ükspäev helistataks ja öeldaks "Hei, kuule, Sind sooviti sinna tööle!"
Muidugi kõik on minus kinni ja eks ta ole ikka puhtalt kätte võtmise asi, aga edusammud tulevad üsna raskelt. Neid on ja ma olen väga uhke selle üle. Aga tundub, et jõulud on minu soovidele mõrvariks. Mis on jätkuvalt minu enda probleem.
//
Aga pea meeles... Puud ei ole puud ja majad ei ole majad! Eks jookse siis Püha Tõnu!
//
Loomenurgakeses ei edene kah nii libedalt. Luulekonkursil võisin 5 parima hulgas küll olla... See ei tähenda seda, et nüüd luulet kukub ludinal suust välja. Millest on äärmiselt kahju. Viimasel ajal on üldse väga halvad riimid/read lehele jõudnud. Enamus ideedest kopitavad ajusopis. Kuigi see on äärmiselt halb. On tulnud hetki, kui ühe sajandiku jooksul tõttab peast läbi mingi mõtteliin, mis meeldib ja veereb nagu lumepall mäest alla, aga mäe all ootab teda puu. Põmm! Ja katki see pallike läks. Siis ei jõua enam midagi üles kirjutada.
Mitte ainult nagu luulelises vormis, vaid ka proosapalakesi. Lühijutukesi või romaane. Tundmatu modelli raamatut teha ei saa.
Siinkohal tahan anda suure au ja kiituse kolleegile.
/
Kallis Milana!
Sinu raamat on äärmiselt südames! Ilmselt parim jõulukink!
Sinu isiku üle käivad uurimised ja puurimised...Jätke rahule! Ega see teile midagi juurde vast ei anna. Raamat on kirjutatud. Ja mis selle teadmisega peale hakataks?
Igatahes...
Mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Su raamat on hea ja kindlasti purustab edetabeleid ja südameid!
Jõudu,jaksu!
/
Tagasi enda loomenurgakese juurde. Et ei arene jah. Kõige viimasem suurem idee ja vaimusillutis on jäänud ka oma tuppa lukutaha. Ilmselt kaotasin võtme ära.
Sain hiljuti ühe arvustusega peaaegu mäele. Vahepeale tuli veel üks küngas ja nüüd on tegemata veel viimased pisikesed parandused ja lõpp tuleks ka vägagi ümber muuta.
//
Kirjandus, vastupidi teadusele, eelistab lennukat luulet raskemeelsele tõenäosuslikusele.
L.Meri (1984)
//
Täna oli üle aegade jälle ilus ilm. Paistis üsna soe päike, ometigi oli väljas miinuskraadid. Ärgates pidin tükk aega vaatama ja silmi pilgutama, kuna seesugune päikesepaiste pole veel külastanud mind. Rõdu on lumine. No oma pool meetrit lund. Ühtegi jälge pole./ Kosilasi pole aknataga käinud. /
Ärkamisega on täna ülatavalt suur raskus. Eeldasin, et uni kaob juba varajastel hommikutundidel. Eksisin ja üsna rängalt.
Ma arvan, et hommikuti selline lebotamine ja lihtsalt olesklemine on vahva. Saab igasuguseid huvitavaid asju mõelda. Mida unes nägid ja kas sellel oli mingi oma tähendus...või mida selga panna(ilmselt mina mõtlen sellele liiga tihti, mis viib päris katastroofini),mida õhtul teha või kuidas läheb sõbral kaugel Koreas või Tais või hoopis kesklinnas või Nõmmel, veel vahel võib mõelda, et kas täna üldse on põhjust voodist välja tulla/võiks ju niisama puhata ja ollagi nii/, mõni muu säärane hommik algab mõttega: miks ma eile nii tegin? miks ma talle niiviisi ütlesin? miks ta seal oli? mismõttes ta rääkis nii? miks ma nende küsimuste peale tulin? miks ja mismõttes ma nii mõtlen? mismõttes miks mismõttes? oli seal üldse mõte? miks?
//
Kudumisnurgake sai jälle hoo sisse ehk ühele sallita sõbrale uueks aastaks valge sall kaela.
//
Iga kord siia kirjutades mõtlen, et millal on see piir, et nüüd aitab. Rohkem ei kirjuta. Alati on selline umbmäärane - tahaks nagu kirjutada, samas pole nagu otseselt vaja. SIis mõtlen,et kas ma praegu ületasin postituse pikkuse rekordi... Lõpetada/kokku võtta on jah natuke üle kivide ja kändude raske.
Seega
Kaunist ja rahulikku aega!
//
Ps.. sina, anonüümne kommenteerija, kes sa viimaseid kolme postitust oled napisõnaliselt ja ebamääraselt kommenteerinud... Sinu isik on siiski huviorbiidis, sest nagu ma näen on mul ka mõni lugeja. Vahva oleks teada, et kes siis.
_________________________