Külmkümmendüks.

Täna öösel nägin unes kollast kassi.
Ilus kass oli.
Ta tõi mulle valge roosi.
//
Kui palju on maailmas mõtetus.
Kahju, et sellepärast inimesed tülisid tekitavad.
//
Ta istub kirjutuslaua ääres oma ratastega toolil, jalad lauapeal.
Rõdu uks on irvakil ja tuba on külm. Järjest külmemaks läheb.
Tema krampides tõmblevat ihu katab vaid kaunis must pitspesu ja vana valge maika.
Käed ja jalad on jääkülmad.
See vähene meik, mis päevast järele jäänud, on mööda nägu valgunud ja laiali hõõrutud.
Huuled tõmbuvad järkjärgult kahvatumaks.
Ta tõstab käe, vaatab seda : " Varsti tulevad suled ka külge!"
Kananahk.
Tegelikult on tal kõik korrast. Ta ilmselt on väsinud ja iga väiksemgi ärritus väljaspoolt toob enesega kaasa natukene tuska.
//
Vaiko Eplik ja Eliit- Ljubovnik
Rõõm minu kõrvadele.
//