Kakskümmendkaheksa

/Kohevil sabu, tiivustet kindlameelsusest ma pägu lendin mööda puiestikku kodu poole./

Mõtteid mõlgutada miljoneid. Kirja panna oleks kaunis, kuid võtaks igaviku. Armastan päevi, kui kõik tundub paigas ja tasakaalus. Jumaldan tunnet, et ma olen ka olemas täiselt nii palju kui mulle vaja ja mind märgatakse täpselt nii palju kui vaja. Vihkan mõtet sellest, et paari näoga kohtun taas mõne kuu pärast, sest inimeste teed on lihtsalt kontrastselt erinevad. Tuju teeb heaks mõte vabast nädalast ja võimalusest tegeleda erialaga ja muude loominguliste ettevõtmistega. Kardan mõtet katsetest ja nende tulemustest, kuigi see kartus on ebavajalik ja täiesti mõtetu raiskamine.

/Tardusin imetlevi pilgu/




/Pidin vist küll üsna jõllis silmi vahtima, sest võõras jäigi minu ette seisma, plagistas piki tiheda ripsi oma lauge nig ütles valevi naeratusi: "Tere."/

Palun mulle homseks tänasega sarnaselt hea ja innustav päev. Kolmapäev võib selleeest läbi kukkuda. Lihtsalt see üks teisipäev...

/Nõnda ripendavi hõlmu ja tühji põui jäin sinna seisma/

Kaunistagu minu esmaspäeva üks piisav kogus Panda lagritsat!

/Johannes Aavik/Anu Lamp/Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Kõrgema lavakunstikooli 22.lend/Laura Peterson/ "Loomingu raamatukogu"/Lisad/ Lk.63/