...kohvikus käisin. Üksi. Kodune keskkond muutus esse valmimisele kuidagi halvaks ja mõrvarlikuks. Ei tulnud midagi, absoluutselt midagi. Minu sammud leidsid tee Apollo Kehrwiederisse. Äärmiselt hea on istuda siin raamatute "keskel" ja mõtted kirja panna. Ja täiesti edeneb, mõtted on. Nende sidumisega on väheke probleeme, aga vähemalt on kirjutamisainet piisavalt.
Äärmisel huvitav on vahepeal jälgida inimesi ja nende käitumist, kõnelemist. Salamisi teisi jälgida nagu üks imelik onu jälgis kahte tütarlast. Tõesti veider onu, kirjutas vahepeal midagi, siis oli, siis vaatas tüdrukuid, kirjutas. Hiljem vahetas kohta ja vaatas mind, mina teda silmanurgast, hirm. Aga peadselt läks ära. Hirm ja vaoshoitus koos temaga. Mõtetelt kadusid piirid.
Nautisin oma rohelist metsmaasika teed ja kirjutasin. Kõrval lauda tuli kolm noort. Kaks neidu ja noorhärra, kes sarnanes ühele vahvale vanemale härrale. Väga, näopoolest, käitumise ja küsimuste rohkuse poolest. Vahetult enne neid istusid kõrval lauas 2 tütarlast, kes hoogsalt kaarte mängisid ja juttu puhusid. Veidi eemal neiud, kes suhteprobleeme lahkasid. Ma olen ilmselt imelik, et teiste jutte pealt kuulan/kuulen. Aga näe, jäi kõrva, palun vabandust. Veel oli üks naisterahvas, kes istus ja luges ja vahepeal köhatas niiviisii madalalt ja nii. Ja siis vanem meesterahvas koos vanema naisterahvaga. Ja beebiootel naine ja lehte lugev naine. Olin hetkeks üksi.
Ime kombel on minu siin istutud aeg veninud kolmele tunnile. Nii mitte mina.
Ja hunt ulus taaskord kuu peale.
Kaunidust!
M.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar