Kolmkümmendkaks

Tihe.
Tihe aeg.
Tihe blogimine.
Tihe haigestumine.
Tihe mitte midagi tegemine.
Tihe liigsete asjade tegemine.
Tihe ideede voog ja tegutsemise tahe.
Tihe.

Meenutame minevikku. Kuid kuidas me saaksimegi mitte meenutada. Niiviisi unustame selle, mis kunagi oli ja ei tea kuidas edasi olla. Unustades mineviku, pole meil loota paremale ja helgemale tulevikule. Unustades kaotame sõbrad ja naeru. Nutu ja pisarad ja usalduse ja tahtmise ja kõik millest oleme õppinud või tahame õppida.
Aitäh kallis Liisu meie vahva mineviku teemalise arutelu eest :)


Kas raamat muutub armukadedaks, kui sa unustad või ei jõua teda lugeda? Ma mõtlen nii nädala või kaks.
Kohatu ja imelik küsimus. Noh, ma mõtlen, et enamasti on nii, et kui sa pole raamatut kaua aega jõudnud lugeda ja ta on sul pooleli, siis keskelt uuesti alustada on natuke raske. Nagu oleks raamatuga tülli läinud ja siis proovid temaga uuesti sõbruneda ja koos käima hakata. Ei, muidugi võimalik, et see on ainult minul nii. Aga samas tahtsin teada sinu kogemust või arvamust. Ma pole varem niiviisi eriti mõelnud raamatust. Et tal võib ka paha olla, kui sa teda loed ja siis järsku ei loe. Puhas fantaasia, nii mõtled, eks? Jah, eks ta küllaltki lapsemeelne ole. Aga samas on ju iva ikkagi olemas. Või kuidas?

Kas teater muutub kaugeks, kui sa ei saa ega jõua teda piisavalt palju külastada?
Noh teatrikultuur jääb kaugeks ja kui sa kord taas lükkad lahti teatri ukse... Siis avaneb sulle kuidagi teistmoodi maailm ja kohkud isegi veidi. Tähenda see ei pea alati negatiivne kohkumine olema. Aga jälle see sõbrunemine...

Ja kas minu elus pole ka samuti muusikaga. Ma ei saa teda hetkeksiki oma kõrvalt ära lasta. Niigi on klaverimängi armukade, kuna mu kaunis lühikesesõrmeline vasak käsi oli veidi paigast ära. Klaverimäng oli nädalaks keelatud. Siis tuli haigus. Õnneks on inimesele loodud ju kõrvad. Nii ka silmad, et lugeda noodikirja ja väärt materjali muusika kohta. Seega muusika ümbritseb mind samamoodi ja temaga tülli minnes on vist vähekene raske situatsioon.

Kas kool peab olema 90% teismelise elust? Kuid kuidas saakski elada teisiti? Meie, teismelised peame koolis käima. Nii tegid meie vanemad ja nende vanemad ja inimesed enne neid. KUID need kellele pole antud hariduse võimalust, mis on nende elu 90% moodustaja? Tähendab muidugi kõigil ei ole vist 90% aga ma räägin natuke rohkem neist, kes õpivad eri kallakuga koolis. Just kõige rohkem mõtlen meie kooli noori. Pillimäng ja muusikaelu ja siis kooli ja mingitepidi seltsielu, vahel tahaks ju "puhata ja mängida." Õigupoolest "puhata ja mängida" on vahel võrdsustatud muusikaga, kui mitte koguaeg. Aga ma mõtlen seda aega ise endale. Täiesti! Ma mõtlen aega oma kõige lemmikumate ideede teostamist ja nii.

Kas töö saab muutuda mitte vaid rutiinseks argipäeva mureks vaid ka nagu abikaasaks. Tähendab, muidugi saab. Nii palju on ju naisi ja ka mehi kes lausa ongi oma tööga abielus. Aga kui ollakse abielus lihast ja luust inimesega ja siis ühel hetkel teeb ettepaneku ka karjäär ja töö? Mida teha? Petta ennast,petta meest ja tagatipuks karjääri? Kuidas tulla toime selle ajaga?

Aeg. Igal pool ja igal "ajal." Pole meil päesu kuhugile ta eest. Isegi kui täidame kohustusi suure kiiru ja innuga, et tegeleda meelis asjadega rohkem. Aja tõttu me leida võime end täiesti ebareaalsest "ajast." Aja puuduse tõttu me võtame lisaaega uneajast. Me oleme väsinud ja depressiivsed ja reaalsuse taju kaob. Kõik variseb.

Ja ühel päeval paistab see viimane päike ning ananb sulle mõista, et niiviisi ei saa mitte.

Minu sisukalt sisutu jutu mõte/püänt olgu jägmine: Kasutage oma aega ja ärge magage. Lugege ja tehke kõike mida tahate ja kui olete hiljaks jäänud, mis siis ikka, ärge muretsege. Niikuinii ei saa te aega tagasi keerata ja pool minutit varem üles tõusta, 7 minutit rohkem arvutis olla, tund aega kauem tööd teha. Ja ärge abielluge oma kohustustega või tööga. Kes teab, mida härra Aeg endaga homme kaasa toob ;)

Päikest!